John 6

Estonian EEP

← Chapter 5 Jump to: Chapter 7 →

1Pärast seda läks Jeesus Tibeeria poolt Galilea mere teisele poole.

2ja palju rahvast järgis Teda, sest nad nägid Tema imetähti, mida Ta tegi haigete juures.

3Aga Jeesus läks üles mäele ja istus sinna Oma jüngritega.

4Ja paasa, juutide püha, oli ligi.

5Kui nüüd Jeesus Oma silmad üle tõstis ja nägi palju rahvast enese juure tulevat, ütles Ta Filippusele: „Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?”

6Ent seda Ta ütles teda kiusates, sest Ta teadis küll, mida Ta tahtis teha.

7Filippus vastas Talle: „Leibu kahesaja teenari eest ei jätku neile, et igaüks natukesegi võtaks!”

8Ūks Tema jüngritest, Andreas, Siimon Peetruse vend, ütleb Talle:

10Jeesus ütles: „Asetage inimesed maha istuma!” Ja seal paigas oli palju rohtu. Siis asetusid maha arvult umbes viis tuhat meest!

11Jeesus võttis nüüd leivad, tänas ja, andis neile, kes maas istusid, samuti kai neist kalukesist, niipalju kui nad tahtsid.

12Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles Ta oma jüngritele: „Koguge ülejäänud palukesed kokku, et midagi ei läheks raisku!”

13Siis nad kogusid kokku kaksteistkümmend korvitäit palukesi, mis oli üle jäänud viiest odraleivas nendelt, kes olid söönud.

14Kui nüüd rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud, ütlesid nad: „See on tõesti Prohvet, kes maailma pidi tulema!”

15Siis Jeesus sai aru, et nad tahavad tulla ja Teda vägisi võtta ning teha kuningaks. Ja Ta läks jälle kõrvale mäe ainuüksi.16. Aga kui õhtu tuli, läksid Tema jüngrid mereranda

17ja astusid paati ja tulid teisele poole merd Kapernauma. Aga pimedus oli juba käes ja Jeesus ei olnud veel tulnud nende juure.

18Ja meri hakkas lainetama, sest suur tuul puhus.

19Kui nad nüüd olid sõudnud umbes kakskümmend viis või kolmkümmend vagu maad, nägid nad Jeesust merel kõndivat ja paadi lähedale jõudvat, ja nad lõid kartma.

20Aga Tema ütles neile: „Mina olen see, ärge kartke!”

21Nüüd nad tahtsid Teda paati võtta, ja varsti sai paat sinna randa, kuhu nad sõitsid.

22Järgmisel päeval nägi rahvas, kes viibis mere teisel rannal, et teist lootsikut ei olnud seal, vaid oli ainult üks, ja et Jeesus ei olnud astunud ühes Oma jüngritega paati, vaid et ainult Tema jüngrid olid ära läinud.

23Oli aga tulnud veel lootsikuid Tibeeriast selle paiga lähedale, kus nad olid leiba söönud, kui Issand oli Jumalat tänanud.

24Kui nüüd rahvas nägi, et seal ei olnud Jeesust ega Tema jüngreid, läksid nad lootsikusse ja tulid Kapernauma ning otsisid Jeesust.

25Ja kui nad Ta leidsid mere teiselt rannalt, ütlesid nad Talle: „Rabi, millal Sa siia said?”26. Jeesus vastas neile ning ütles: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et te ei otsi Mind, sellepärast et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis!

27Ärge hankige rooga, mis hävib, vaid rooga, mis jääb igaveseks eluks, mida Inimese Poeg tahab teile anda, sest Teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud!”

28Siis ütlesid nad Temale: „Mis me peame tegema, et võiksime teha Jumala tegusid?”

29Jeesus vastas ning ütles neile: „See on Jumala tegu, et te usute Temasse, Kelle Ta on läkitanud!”

30Siis nad ütlesid Temale: „Mis tunnustähe sa Siis teed, et me näeksime ja usuksime Sind? Mis Sa teed?

31Meie esiisad sõid kõrves mannat, nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast!”

32Siis Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile! Mooses ei annud teile leiba taevast, aga Minu Isa annab teile tõelise leiva taevast!

33Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu!”

34Siis nad ütlesid Talle: „Issand, anna meile ikka seda leiba!”

36Aga Mina olen teile ütelnud, et te olete Mind näinud ega usu mitte!

37Kõik, mis Isa Minule annab, tuleb Minu juure, ja kes Minu juure tuleb, seda Ma ei lükka välja.

38Sest Ma olen taevast alla tulnud mitte Oma tahtmist tegema, vaid Selle tahtmist, Kes Mind on läkitänud.

39Aga see on Selle tahtmine, Kes Mind on läkitanud, et Ma ühtki ei kaota sellest kõigest, mis Ta Minule on annud, vaid et Ma selle üles äratan viimsel päeval.

40Sest see on Mu Isa tahtmine, et igaühel, kes Poega näeb ja Temasse usub, on igavene elu, ja Ma äratan tema üles viimsel päeval!”41. Siis nurisesid juudid Tema üle, et Ta oli ütelnud: „Mina olen leib, mis taevast on alla tulnud!”

42Ja nad ütlesid: „Eks see ole Jeesus, Joosepi poeg, Kelle isa ja Ema me tunneme? Kuidas Ta siis ütleb: Ma olen tulnud taevast?”

43Jeesus vastas ning ütles neile: „Ärge nurisege isekeskis!

44Ūkski ei või tulla Minu juure, kui teda ei tõmba Isa, kes Mind on läkitanud; ja Mina äratan tema üles viimsel päeval.

45Prohvetite raamatuis on kirjutatud: Nad kõik peavad olema Jumala poolt õpetatud! Igaüks, kes on Isalt kuulnud ja on õppinud, tuleb Minu juure.

46Mitte, et keegi teine oleks näinud Isa kui See, Kes on Jumala juurest; See on näinud Isa.

47Tõesti, tõesti Ma ütlen teile: Kes usub, sellel on igavene elu!

48Mina olen Eluleib.

49Teie esiisad sõid kõrves mannat ja surid.

50See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene seda sööks ega sureks.

51Mina olen elav leib, mis taevast on alla tulnud. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille Mina annan, on Minu Liha, mille annan maailma elu eest!„

52Siis riidlesid juudid isekeskis, üteldes: „Kuidas see võib meile anda Oma Liha süüa?”

53Siis Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et kui te ei söö Inimese Poja Liha ega joo Tema Verd, siis ei ole elu teis enestes!

54Kes sööb Minu Liha ja joob Minu Verd, sel on igavene elu; ja Mina äratan tema üles viimsel päeval.

55Sest Mu Liha on tõeline roog ja Mu Veri on tõeline jook.

56Kes sööb Minu Liha ja joob Minu Verd, jääb Minusse ja Mina temasse.

57Nagu elav Isa Mind on läkitanud ja Mina elan Isa läbi, nõnda ka see, kes Mind sööb, elab Minu läbi.

58See on leib, mis taevast on alla tulnud; see ei ole niisugune, mida sõid teie vanemad ja surid. Kes seda leiba sööb, elab igavesti!”

59Seda Ta ütles kogudusekojas, õpetades Kapernaumas.

60Siis paljud Tema jüngrid, kui nad seda kuulsid, ütlesid: „See kõne on kõva, kes võib seda kuulda?”

61Aga et Jeesus Iseenesest teadis, et Tema jüngrid selle üle nurisesid, ütles Ta neile: „Kas see teid pahandab?

62Aga mis on siis, kui te näete Inimese Poja üles minevat sinna, kus Ta enne oli?

63Vaim on, kes teeb elavaks; lihast ei ole kasu millekski; sõnad, mis mina teile olen rääkinud, on vaim ja on elu.

64Aga teie seas on mõned, kes ei usu!” Sest Jeesus teadis algusest peale, kes need olid, kes ei uskunud, ja kes see on, kes Tema ära annab.

65Ja Ta ütles: „Sellepärast Ma olen teile ütelnud, et ükski ei või tulla Minu juure, kui temale seda ei ole annud Minu Isa!”

66Sellest ajast läksid paljud Tema jüngrid ära Ta järelt ega kõndinud enam Temaga.

67Siis Jeesus ütles neile kaheteistkümnele: „Kas ka teie tahate ära minna?”

68Siimon Peetrus vastas Temale: „Issand, kelle juure me läheme? Sinul on igavese elu sõnad,

69ja me oleme uskunud ja tunnud, et Sina oled Jumala Püha!”

70Jeesus kostis neile: „Eks ole Mina teid kaksteistkümmend ära valinud, ja üks teie seast on kurat?”

71Aga Ta rääkis Juudast, Iskarioti Siimona pojast, sest see pidi Tema ära andma ja oli üks neist kaheteistkümnest.

← Chapter 5 Jump to: Chapter 7 →