Luke 7

Estonian Bible (Eestikeelne Piibel 1997)

← Chapter 6 Jump to: Chapter 8 →

1Kui Jeesus oli lõpetanud kõik oma kõned teda kuulavale rahvale, tuli ta Kapernauma.

2Aga ühe väeülema teener, kellest ta isand lugu pidas, oli haige ja suremas.

3Kui väeülem sai kuulda Jeesusest, läkitas ta juutide vanemad tema juurde ja palus teda, et ta tuleks ja teeks terveks tema teenri.

4Nad tulid Jeesuse juurde ja palusid teda tungivalt: 'Ta on tõesti seda väärt, et sa teda aitaksid,

5sest ta armastab meie rahvast, ta on ehitanud meile ka sünagoogi.'

6Ja Jeesus läks nendega kaasa. Aga kui ta ei olnud enam kaugel sellest majast, saatis väeülem oma sõbrad talle ütlema: 'Issand, ära tee enesele tüli, sest ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid!

7Seepärast ma ei ole ka ennast arvanud väärt ise sinu juurde tulema, vaid ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb!

8Minagi olen ju valitsusalune, aga minu alluvuses on sõdureid, ja kui ma ütlen ühele: 'Mine ära!', siis ta läheb, ja teisele: 'Tule siia!', siis ta tuleb, ja oma teenrile: 'Tee seda!', siis ta teeb.'

9Seda kuuldes Jeesus imetles teda ja pöördudes rahvahulga poole, kes käis temaga kaasas, ütles: 'Ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma Iisraeliski leidnud!'

10Ja kui saadikud koju tagasi jõudsid, leidsid nad teenri tervena.

11Ja mõni aeg hiljem läks Jeesus linna, mida hüütakse Nainiks, ja temaga läksid kaasa ta jüngrid ja suur hulk rahvast.

12Aga just siis, kui ta linna väravale lähenes, kanti välja surnut, oma ema ainsat poega, ja ema oli lesk. Ja üsna suur hulk linnarahvast saatis teda.

13Ja kui Issand nägi ema, hakkas tal temast hale ja ta ütles: 'Ära nuta enam!'

14Ja ta astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Ja ta ütles: 'Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!'

15Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Ja Jeesus andis poja ta emale tagasi.

16Aga kõiki haaras kartus ja nad ülistasid Jumalat ja ütlesid: 'Meie seas on tõusnud suur prohvet!' ja 'Jumal on tulnud hoolitsema oma rahva eest!'

17Ja see jutt temast levis kogu Juudamaale ja kõikjale ümbruskonda.

18Ja seda kõike kuulutasid Johannesele tema jüngrid. Ja Johannes kutsus enda juurde kaks oma jüngrit

19ja saatis nad Issanda juurde küsima: 'Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?'

20Kui mehed tema juurde jõudsid, ütlesid nad: 'Ristija Johannes on meid sinu juurde läkitanud küsima: Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?'

21Tolsamal tunnil tegi Jeesus paljusid terveks haigustest ja hädadest ja kurjadest vaimudest ning paljudele pimedatele kinkis ta nägemise.

22Ja Jeesus vastas neile: 'Minge, teatage Johannesele, mida te olete näinud ja kuulnud: pimedad näevad jälle, jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad, surnud ärkavad üles, vaestele kuulutatakse rõõmusõnumit

23ja õnnis on see, kes minust iial ei pahandu!'

24Kui siis Johannese käskjalad olid ära läinud, hakkas Jeesus rahvahulkadele kõnelema Johannesest: 'Mida te tahtsite näha, kui te läksite välja kõrbe? Kas tuules kõikuvat roogu?

25Või mida te tahtsite välja minnes vaadata? Kas pehme riidega rüütatud inimest? Ennäe, kes kalleis riideis ja toretsemises elavad, viibivad kuningakodades.

26Või mida te tahtsite välja minnes näha? Kas prohvetit? Jah, ma ütlen, hoopis enamat kui prohvetit!

27Tema ongi see, kellest on kirjutatud: Vaata, ma saadan sinu eele oma käskjala, kes tasandab sinu tee su ees.

28Ma ütlen teile, ei ole naisest sündinute seas kedagi suuremat Johannesest, aga väikseim Jumala riigis on temast suurem.

29Ja kogu rahvas, kes teda kuulas, ja tölneridki tunnistasid, et Jumalal on õigus, lastes endid ristida Johannese ristimisega.

30Variserid ja seadusetundjad aga tunnistasid tühjaks Jumala nõu enese kohta sellega, et ei lasknud temal ennast ristida.

31Kellega ma nüüd võrdleksin selle sugupõlve inimesi ja kelle sarnased nad on?

32Nad on laste sarnased, kes istuvad turul ja hõikavad üksteisele nõnda: Me oleme teile vilet puhunud, ja te ei ole tantsinud, me oleme teile itkenud, ja te ei ole nutnud.

33Sest Ristija Johannes on tulnud, ta ei söö leiba ega joo veini, ja te ütlete: 'Tal on kuri vaim!'

34Inimese Poeg on tulnud, sööb ja joob, ja te ütlete: 'Ennäe, see inimene on söödik ja veinijoodik, tölnerite ja patuste sõber!'

35Ja ometi annavad tarkusele õiguse selle enda lapsed.'

36Aga üks variseridest palus teda enda poole sööma. Ja Jeesus läks variseri kotta ja istus lauda.

37Ja vaata, linnas oli keegi patune naine, ja kui see sai teada, et Jeesus istub variseri majas lauas, tõi ta alabasterriista mürriõliga

38ja astus tema taha ta jalgade juurde, hakkas nuttes tema jalgu kastma pisaratega ja kuivatas neid oma juustega ja suudles tema jalgu ja võidis neid mürriõliga.

39Aga kui variser, kes oli ta külla kutsunud, seda nägi, mõtles ta endamisi: 'Kui tema oleks prohvet, küll ta siis ära tunneks, kes ja missugune on see naine, kes teda puudutab, et ta on patune.'

40Jeesus aga ütles talle: 'Siimon, mul on sulle midagi ütelda!' Tema lausus: 'Räägi, Õpetaja!'

41'Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast: üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend.

42Aga kuna neil ei olnud maksta, siis ta kustutas nende mõlema võla. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?'

43Siimon vastas: 'Ma arvan, et see, kellele ta rohkem kinkis.' Jeesus ütles talle: 'Sa otsustasid õigesti.'

44Ja pöördudes naise poole, lausus ta Siimonale: 'Kas sa näed seda naist? Ma tulin sinu majja, sa ei andnud minu jalgade jaoks vett, tema on aga pisaratega mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud.

45Sina ei andnud mulle tervituseks suud, aga tema ei ole sest ajast peale, kui ta sisse tuli, lakanud minu jalgu suudlemast.

46Sina ei võidnud mu pead õliga, tema aga on võidnud mu jalgu mürriõliga.

47Seepärast, ma ütlen sulle, on temale palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut.'

48Aga naisele ta ütles: 'Sinu patud on sulle andeks antud!'

49Siis need, kes istusid Jeesusega ühes lauas, hakkasid iseeneses mõtlema: 'Kes on tema, kes ka patte andeks annab?'

50Aga tema ütles naisele: 'Sinu usk on sind päästnud, mine rahuga!'

← Chapter 6 Jump to: Chapter 8 →